even if you can not hear my voice

Paha blogger, nüüd on mul ka automaatselt see uus kujundus, millega ma mitte midagi teha ei oska :( 

Pühapäeval käisin super seltskonnaga Tallinnas uut telesaadet lindistamas 'Looduse Tark' mis peaks telekasse jõudma novembri alguses. Kuna tegu polnud vaid puhta mälumängusaatega, siis olid reisil kaasas igasuguste alade eksperdid nii gümnaasiumiastmest kui ka põhikooli lõpuklassidest. Ülesandeid jagus kõigile: kes demonstreeris oma muusikalisi andeid tervele eesti rahvale, kes tantsis, kes hiilgas mõistusega ja kes oli lihtsalt eesrindlik publik. 

Kogu saate tegemine oli üpris äge kogemus.  Ühest küljest oli vau- efekt, teisest pettumus. Teleekraanilt tundub kõik nii kiire ladus ja glamuurne, tegelikult valitseb kaamera taga täielik kaos ja mõningaid stseene filmitakse mitmeid kordi, mis muudab kogu asja üsnagi võltsiks. 

Niiviisi möödusid tunnid stuudioseinte vahel, tegelik melu, elu- ja reisirõõm tekkis tagasiteel bussis. Poiste kitarrid ei vaikinud ja laulud ei lõppenud pea nelja tunni jooksul mitte kordagi. Saime osa improviseeritud kontserdist, mis koosnes nii vanadest headest klassikutest, hispaaniakeelsetest hittidest kui ka pisut ebasündsate sõnadega lorilauludest. Tuju oli kõigil laes ja nalja sai nabani. Õhtu tipphetkeks kujunes esinemine parvlaeval Muhumaa, kus kõik kaasreisisjad meie etteasteid sooja aplausi saatel tervitasid. Päeva märgusõnaks oli kindlasti ka gangnam style, mille järgi sai tantsitud nii bussis, Ülemiste parkas, praami peal kui ka igalpool mujal.

Njaaa.. tegelikult kopeerisin praegu pmt kogu pühapäevase loo kooli ajalehest, aga ilmselgelt oli teil sea põnevam lugeda kui minu sõnu 'käisin Tallinnas' the end. Aga see tripp oli lihtsalt niiii tore, et mõtlesime juba uue reisi teha, seekord ilma sihtkohata. Näiteks pikk reis Narva ja tagasi.
Mis siis veel? Koolis läheb päris hästi. Armastan oma toredaid klassivendi ja sõpru.... ja homme on mul sünnipäev.