Elu pärast Hispaaniat

See pikk postitus võtab kokku minu vahetusõpilase elu ja seega ka Hispaaniast viimane postitus. Kartsin kogu aeg, et ei taha ja ei jaksa enam kirjutada siia aga ikkagi pidasin vastu ja usun, et endal on ka nüüd hea lugeda ja meenutada ning pilte vaadata. Ma olen ülimalt rahul, et ma ikka natukene suutsin enda hispaania elust kirja panna, eelkõige juba enda pärast, mõeldes, et kui hea on aastate pärast seda lugeda. Juba praegu on lahe lugeda neid jaanuari poste mil kõik alles algas. Ja kui kuskil on mingisuguseid ajanäperdusi kirjutades, et siis teadke, et see on puhtalt kogematta, sest ma olen seda postitust pea kuu aega kirjutanud ja nüüd muutsin lihtsalt aja järgi natuke ümber.

Kool pärast 3 kuud pausi

Kooliga on nii kuidas on, praegu olen veel suhteliselt kindel, et jään suvetööle. Väga raske polegi, kuna palju asju sai ka Hispaanias ikka ära tehtud. Näiteks uurimustöö, saksakeelsed jutud jne. Kõige 'lollim' tunne on mul keemias, kuna seal ei mõika ma mitte kui midagi enam, aga eks paistab kuidas need asjad lähevad. Praegu polegi väga raske koolis, pigem kergem kui ennem

Hispaania inimesed ja sealsed sõbrad
Lõunamaalased nagu ikka. Väga väga avatud ning sõbralikud. Alati naerusuised ja positiivsed. Tutvusin seal nii paljude erinevate inimestega. Küll aga kõikidega läbi ei käinud ja paljudega kohtusin vist ainult ühe korra. Põhilised tuttavad ja sõbrad ongi Maria klassikaaslased ja Alba, Jenni, Arnau, Anna jne. See sama seltskond kellega koguaeg olen ring käinud. Siiamaani olen nendega natukene facebooki teel ka ikka suhtlenud aga kui veel hispaanias olin, siis arutasime, et nad võiksid suvel eestisse tulla. Just näiteks rannapeo ajaks aga eks näis mis suvel saab! Minul oleks neid igastahes hea meel näha!!!

Keel ja teistega suhtlemine
Küll on aga kahju sellest, et enamus koolikaaslased ja inimesed ei rääkinud inglise keelt. See tekitas tihti kas päris masendust, et pole mitte midagi teha ja rääkida sest ühist keelt pole. Sest inimesed su ümber on palju tähtsamad kui kogu see reisimine. Küll õppisime me isa ka hispaania keelt aga kuna elasime Kataloonias siis seal räägiti katalani keelt, mis on selline prantsuse ja hispaania segu- niiet aru me ikkagi ei saanud eriti. Inglise keel siiski oli ja jäi.
Nüüd kui eestis aga olen, siis on nii naljakas või noh veider koguaeg eesti keeles rääkida. Olen küll harjunud jah, et Hannaga ja Jakoga rääkisin kogu aeg eesti keeles ja skypes ka aga see, kui sa kuuled enda ümber eesti keelt on hoopis teistugune tunne. Juba lennujaamas oli veider kuulata Eesti keelt. Inimesed rääkisid kuidagi nii tuimalt. Ja nüüd saksa keele tunnis juhtus ka mul üks tore äpardus, nimel kui olin parasjagu ettekannet klassile tegemas hispaania kohta siis õpetaja küsis mult midagi ja ma kohe vastsin 'si si' ja nii mitu korda järjest, täiesti kogematta :D Võibolla oli see tingitud sellest, et kui võõrkeelt ainult kuulen. :D

Hispaania toidulaud

Ja kuna lõunamaalast menüü on teine siis natukene võtsin ma ikkagi juurde ka. Kui ma ei eksi siis kuskil 1,5-2kg. Praegu on kaal sama mis sealt ära tulekut :D ei tea kas lähebki enam alla. Kella üheksased öhtusöögid jätsin ma tihti vahele, sest alati juhtus nii, et peale söömist tuli järsku energia kuskilt ja tegutsesin ja passisin poole ööni üleval. Eestis söön ma ju õhtusööki kohe kui ma koju tulen. Ja eesti toit on ka kuidagi meelepärasem. Võib-olla on asi selles ka tehtud, et oma ema tehtud! Näiteks rasvasest seapraest unistasin ma kogu aeg ja AHJUKARULITEST.. mmmm!! Ja eesti sooja koolitoitu igatsesin ka. Palju palju!!
Kui ma olin umbes 2 nädalat seda võileiba söönud siis sai ikka kopp ette, et kogu aeg üks ja sama asi. Kusjuures ma elasin ju taimetoitlaste perekonnas. Õigemini olid vanemad mul taimetoitlased aga nad siiski praadisid meile liha ka nii-et ainult kapsaid ja juurvilju ma ei söönud. Küll aga kui toitu praetakse, siis siin pannakse õli ikka nii meeletult palju ja selle fänn ma eiriti polnud! :s

Mida on mulle elu vahetusõpilasena juurde andnud? 

Eelkõige kogemusi! Mu silmaring on nüüd kakskümmend korda laiem. Mul on inglise keel suus ja ma ei tunne end kohmetuna, kui peaksin inglise keeles rääkima. Mitte, et ma tegelikult ennem oleks tundnud. Iseloomult ja inimesena olen ma ikka endine, mis on hea. Küll aga muutusin avatumaks, pealehakkavamaks, kohanemisvõimelisemaks ja kindlasti rohkem easygoing. Projekti eesmärk oligi meist natukene rohkem hispaanlased teha, mitte sinna ainult õppima ja reisima tulla. Ma tunnen end tunduvamalt positiivsema inimesena. Väga iseseisev olin ma nii või naa juba Eestis.

Enne äraminemist tahtsin väga juba Eestist ära saada, aga samas selle ajaga mõistsin, kui tähtis ja armas on mulle kodumaa. Ma polnud kunagi varem selle peale nii palju mõelnud. Ma polnud sellest arugi saanud. Rääkisin kodus isegi emaga, et ma ei hakka eestit igasema, aga läks teisiti!

Hakkasin igatsema igasugu pisidetaile: enda ema söök, oma soe tuba sest hispaania korterid on KÜLMAD KÜLMAD KÜLMAD. Igatahes point on selles, et kodu on kodu. Maailmas pole paremat kohta kui kodu. Nii lihtsalt ongi. Ma pole mitte kunagi koduigatseja tüüp olnud, aga vot vööralmaal elades ja mitte oma perekonda-sõpru igapäevane nägemine pani ikka mõtlema, kui hea on ikka oma päris kodu ja Eesti üleüldse. Samas ma tean, et välismaale tahaks kunagi tulevikus veelgi elama minna, mitte nüüd otseselt päris jäädavalt, mõneks aastaks, ringi reisida, selleks et enda elu huvitavamaks teha.

Igatsus/Hispaaniasse tagasi? 
Kindlasti lähen tagasi. Kuid arvan, et Barcelonasse. Miks? Sellepärast, et seal linnas on palju rohkem tegevust ning ka sellepärast, et järgmine aasta elavad kõik mu hispaania tuttavad ju seal. Lähevad ülikoolidesse juba. Siin minnakse ju üks aasta varem kui eestis.

Igatsen, natukene ikka! Alguses polnud mahti sellele mõelda aga nüüd kui eesti elus tagasi ja päevast päeva ma toimetan siin, siis ikka mõtlen ja meenutan ja mõtlen nendele toredatele aegadele seal ja mõtlen mis küll teised seal parasjagu teevad.

Soovitused järgmistele vahetusõpilastele.

Kui kellegil peaks olema või keegi pakkuma sellist kogemust, siis haarake kinni. Tean, et alguses tundub ebareaalne ja ehk isegi tekib mõte, et oled vale otsuse teinud ja ei tahagi enam välismaale minna. Vähemalt minul oli niimodi. Algus oli minujaoks kõige raskem ja ütlen ausalt, et paar esimest päeva nutsin. See tuli mulle ise ka väga suure üllatusena. Küll aga ajapikku hakkas asi paremaks minema. Meile näidati ühte huvitavat joonist ka Madridis kui Comeniuse kokkutulekul käisime. Üritan selle siia nüüd lahti seletada, et tulevased maailmarändurid teavad mis neid ees ootab. Kõige põnevam hetk on see kui sa kohale jõuad. Tihti on nii, et oled endale niipalju mõtteid pähe pannud ja ootusi tekitanud. Siis aga paari nädala v kuu pärast mõistad et kõik ei olegi nii lilleline ja tore nagu arvasid. Tekib masendus, ehk niiõelda esimene auk. Minu jaoks oli see ka ainuke masenduse auk. Ja kindlasti ei jää see tulemata. Pole hullu ka, kõik on normaalne, et alguses igatsed. Siis läheb elu aga toredamaks ja minujaoks oli see tore kuni selleni mil oli aeg eestisse minna. Küll aga need kes lähevad aastaks välismaale, siis on 6 kuu jooksul oodata uut nö masendusauku. Ja see pidavat olema kõige suurem kus hakatakse väga oma kodu igatsema. Aga nii kui sellest august välja saad läheb elu aina ülessepoole, ise hakkad ka palju rohkem nautima ja just eriti lõpus! Ma olen nii nii rahul, et ma sellise kogemuse endale sain!!!!!