SIIN MA OLEN VOL2

Jõulud veetsin rahulikult kodus. Kõik oli hea, meeleolu, tervis! Mida enam aasta lõpu poole kiskuma hakkas seda kehvemaks asi muutus. Olin endale külge korjanud põiepõletiku ja seda päris tugevalt. Lausa nii, et öösel higistasin särgi ligemärjaks ja vetsuvahelt käisin kui kajakas. Jõin metsikult, metsikult põieteed, mis minu puhul on suureks sammuks, sest üldiselt ma erinevaid teesi väga ei joo. Mõtlesin maksku mis maksab see asi ei tohi süveneda ja see peab kiirelt kaduma.

Järgmisel päeval läksin 'just in case' õega erakorralisse. Uriinis oli küll veidi verd aga tundsin end siiski rahulikuna. Nõustusin sinna minema ainult seepärast, et õdedele südamerahu tekitada, et kõik on korras ja asi on mõõduv. Vajadusel saan antibiootikumid peale ja lähme koju tagasi. Kodu pole ma pärast seda näinud.
30. detsember kirjutati mind haiglasse järjekordselt sisse. Seda sel korral seepärast, et verepilt on halb. Trombotsüüde ainult napilt üle kümne ja muud asjad olid ka paigast ära. Kõige rohkem ehmatas ära see, et mind viidi intensiivi! INTENSIIVI!?!?!? Jõudsin oma palatisse ja mul jäi lihtsalt suu ammuli. Kas tõesti on neid masinaid, asju ja juhtmeid ja kõike seda paska vaja? Ma ju, näete. Mul on jalad all ja ma teen kõike iseseisvalt!? Halloo? Te peate nalja tegema!

Ühendati mind siis masinate külge ja pandi tilgutite alla. Positiivset meelt tekitas muidugi see, et arst ütles, et ehk homme saab isegi koju.

Jõudis kätte homne ja algas jälle nutt ja paanika ja segadus. Verepilt oli taas langenud. Saaremaalt taheti mind kiiremaks korras ära saata, kuna juhul KUI peaks midagi juhtuma, tekkima verejooks või midagi sellist siis nemad mind aidata ei saa, neil ei ole uut verd ja sobivaid vahendeid. Algas helistamine mõõda haiglaid. Ainuke, kes oli mind nõus vastu võtma oli Põhja-Eesti Regionaalhaigla. Olime perega kategooriliselt vastu, et lähen nüüd kolmandasse haiglasse. Panime oma telefoniliinid tööle ja helistasime Ida-Tallinna Keskhaiglasse, uurides mida minu enda arst olukorrast arvab ja kuidas peaks toimima. Kõige veidram oli see, et seal ei peetud mu olukorda nii hulluks et vajaksin haiglaravi, küll aga nõustuti mind vastu võtma, et nö vastutus Kuressaare pealt ära võtta ja mind mõni päev sees hoida ja siis tagasi koju lasta.

Oeh, olgu mõtlesin. Olen paar päeva seal ära ja siis tulen koju tagasi. Mis see paar päeva ikka on?

Järjekordse šhoki osaliseks sain siis kui intensiivi toodi kiirabi kanderaam. Ehk mul ei lubatud omal jalal liikuda. Tol hetkel oleks tahtnud karjuda, et ma tahan ise kõndida!!! Mul ei olnud kehv olla ja veelvähem tundsin, et oleks minestamas! Üleüldse üritan ma igasugustest ratastoolitest ja sellistest asjadest keelduda. Tekitab kuidagi nii abitu tunde...

Lükati mind siis kiirabi autosse ja hakkas sõit Tallinna poole. Terve tee pidin lamama kanderaamil, teki all rihmadega kinnitatult. Vetsu sain minna Kuivastus ja sinna ei lastud ka mul üksi minna. Kuivastusse vastu tuli teine kiirabi auto kus mind ümber tõsteti ja hopsti tagasi praamipeale. Mingi hetk suutsin magama jääda ja ärkasin selle peale kui mult küsiti ''kas sa oled kindel, et ma ei taha mustamälele haiglasse minna, oled 18 ja saad ise otsustada''. Mind valdas järjekordselt paanika ja segadus. Kõik plaanid jälle sassis. Teadmatus ajab mind närvi ja paanikasse. Jälle tundmatus, jälle välk selgest taevast. Kuna ma ise ei pidanud end eriti otsustusvõimeliseks helistasin õele ja lasin kiirabiarstil temaga rääkida. Ütlesin, et tema otsustab, sest ma tõesti tundsin, et ma ei jaksa enam otsustada ja mõelda ja pea ees tundmatusse hüpata. Peale ca 20 min veenmist oli otsus selge. Järgmiseks koduks Põhja-Eesti Regionaalhaigla. Miks selline otsus? Kuna see pidavat olema kõige parem Tallinnas. Ainukesed, kes on valmistunud selleks KUI mul peaks tekkima järsku verejooks.
Pealegi olin sattunud kahe haigla vahelisse konflikti. Ühed peavad teist kehvadeks ja teised vastupidi. Pmt teevad teineteist maha 

Jõudsin Tallinna. Vastutahtmist paisat mind ratastooli ja sõidutati EMO'sse. Vahepeal juhtus mööda kõndima ka arst, kes pidavat minuga edasi tegelema. Esimene ja viimane lause millega ta mulle muljet avaladas oli see 'Aaa, see minu tellitud tüdruk saabus jah'

Vihahoog kasvas äkitselt meeletult. Oleksin tahtnud karjuda, et ma ei ole mingisugune toode kuskilt netis müügil, et saad valida millist huvitavat haiguslugu endale saada tahad ja kupatad kohale! Tunded sees keesid meeletult aga välja tulid ainult pisarad. Nii metsikult pisaraid, et mind peeti mitte koostöö altiks ja taheti palderjani sisse joota. Sellest ma keeldusin, ütlesin läbi pisarate, et nutmine ei ole häbiasi. Olin ju siiamaani lasknud neil kõike teha, kanüülid panna, verd võtta, vastanud jälle nendele samadele küsimustele ''ega sa seeni ei ole söönud või tablette võtnud enesetapu eesmärgil, tundub ju loogiline... kuna ema suri mõnda aega tagasi ja..''

''Kuidas see haigus pihta hakkas' '

''Mis sind vaevab''

Pistsin neile oma 21 leheküljelise haigusloo kätte ja palusin sealt lugeda. Kui ma oleks tahtnud siit maailmast lahkuda, oleksin valinud mõne effektiivsema viisi kui seened või tabletid. 

               
EMO's passisin pea et üle nelja tunni, ennem kui mind kuskile edasi viidi. Neli tundi jälle iseenda mõtetega, üksinda, vana-aasta õhtul, Tallinnas haiglas. Kaasas kaks kotti, üks neist käekott ja teine must prügikott kus sees olid kah minujaks vajalikud asjad. Ühel hetkel keegi kobises, et miks mul haiglasse tulles nii palju asju kaasas on, et siia tullakse ju ravima. Pidasin targemaks keelt hammaste taga hoida. Muidu oleks karjatanud päris metsikult. Tol päeval viha lihtsalt ajas üle ääre aga suutsin end kontrollida.
Peas suutis keerelda ainult üks mõte. Olen nüüd mustamäe haiglas, siin samas kus suri mu vanaisa. Ja kui ta isiklikele asjadele järgi mindi anti need lähedastele edasi mustas prügikotis. Ja nüüd olen mina siin, siin haiglas. Ja minu asjad on... mustas prügikotis.
Sain endale siis lõpuks koha, esimesel korrusel erakorralises sisehaiguste osakonnas. Keskööl surusin klapid pähe, vajutasin volüümi põhja ja pilgu suunasin taevast arvutiekraanile. Head uut aastat! Jah, head..

Vereproovid, tilgutid, kanüülid. Kraadimine, vererõhu mõõtmine. Uus arst, uued õed. Õnneks järgmine päev istusid õed juba bussipeale ja suundusid Tallinna poole. Ma olen nii siiralt tänulik, et nad iga päev mul külas käivad.. sest üksi ei jaksaks. Ja nendega ei ole imelik vaikida ka kui jututuju puudub. Energiat annavad ikka edasi, mitte ei võta nagu need haiglaseinad.
Küll külastasid mind ka hematoloogia osakonna arstid. Selgitades, et verepilt on ikka kehv ja kõik on alla normi kõvasti. Tegelikult oli juba alla normi siis kui mind Tallinnas koju lasti. Viimane luuüdi proov näitas, et midagi uut ei ole peale tulemas. Aga miks siis olukorda nii kehvaks ei peetud?! See on siiamaani segane.

                                   
Ma olin alati oodanud seda, mil saan 18 ja saan lõpuks veredoonoriks minna. Küll aga ei oodanud ma, et ma ise ennem doonori verd saan kui ma anda jõuan. Mulle tehti vereülekanne hemoglobiini tõstmiseks. Järgnevad paar päeva sain ka süste kõhtu leukotsüüdide tõstmiseks ja ei puudunud ka trombotsüüdide ülekande. Näitajad tõusid, mõneks ajaks. Nüüd liiguvad taas allapoole. Hematoloogia arst pidas vajalikul uuesti luuüdi proovi andmist. Eelmine kord ei olnud minu jaoks kuigi kerge. Nutsin meeletult. Emotsonaalne trauma oli liiga suur ja mõtlesin et ma ei suuda seda asja jälle teha. Küll aga avastasin end ise ütlemas, et teeme selle asja nii kiiresti ära kui võimalik. Sisemuses ma vist ilmselt teadsin, et muud varianti mul ei ole. Sain aja järgmiseks hommikuks. Seekord läks küll kergemini. Teadsin mis ees ootab, valus ja ebamugav oli ikka. Ei eita, pisar tuli ka taas silma.
Tehtud, tagumik paar järgnevat päeva küll kange, aga tehtud!

                         

Samal päeval viidi mind üle hematoloogia osakonda. Muidu oleks mind juba varem sinna viidud aga vist ei olnud kohta. Tegelikult oli jälle minu sees paanika ja teadmatus. Olin just esimesel korrusel olemisega ära harjunud ja arstide ja õdedega ja nüüd tõugati mind JÄLLE uude kohta. Jah, palat on okei. Olen üksinda ja mul on telekas ja kõik tundub hullult luksuslik. Nagu oma pisike hotellituba? Tegelikult on aga oma mõtetega üksi jäämine kõige ohtlikum ju. Niiet 50/50 on see seis siin. Telekas mängib terve päev taustaks. Vaikuses oleks ma vist juba hullunud. Üritan positiivselt end lainestada aga raske on. Väga! Vahepeal tunnen end okeilt ja leian jõudu ja teinehetk olen kui pihuks ja põrmuks tehtud, et tahaks lihtsalt maha visata nutta ja mitte kunagi end liigutada. Muutuda pisikeseks täpiks ja siit maailmast ära kaduda.

                                       

                                       
Verepilt ikka langeb, ülekandeid pole hetkel veel rohkem tehtud, aga küll neid ka vist veel tuleb. Praegu loodan kõige enam seda, et viimane luuüdi proov näitaks, et paremat verd on juurde tulemas. Ja kui maksanäitajad täiesti normi lähevad, siis on ka lootust, et luuüdi hakkab taas korralikult tööle. Hetkel billirubiin kuskil 30 kandis ma maksanäitaja 200-300 kandis. Siinsete arstide arvates ikkagi liiga kõrge aga arvestades, et see oli vahepeal 3000 on asi ju väga paranenud?!?!? Diagnoos siiamaani puudub. Üritatakse leida küll vastuseid aga tulutult ja on isegi võimalus, et jääbki arusaamatuks miks selline asi üldse tekkis. Eelmise arstiga kontakteerudes ütles ta, et praegu on maks ja billirubiin alanenud ideaalselt ja mitteootuspäraselt kiirelt isegi. Positiivne!!
Kõige jubedam reaalsus on see, et haiglasse järelvalve alla pean ilmselt jääma 1-2 kuuks. Nädalavahetuseti hakatakse mind vist koju lubama aga nädala sees peaksin ikkagi siin olema. Eks näis kui tark otsus see üldse oleks vahepeal koju tulla. Ringi käia tohin või noh, tark oleks ainult maskiga, kuna olen haigustele ja viirustele palju vastuvõtlikum kui teised. Raske on... Ma ei ole harjunud sellist elu elama. Vaikselt passimist. Mitte millegi ootamist. Ei ole mul enam sporti ega muud. Ootan küll paranemist, aga siiski ju tahaks et oleks mingi kindel kuupäev kuhu suunas pingutada. Seda kahjuks määrata ei ole võimalik. Pean leppima faktiga, et päev korraga. Lootes, et maks alaneb ja luuüdi hakkab taas oma funktsiooni täitma. Senikaua pean end siin lihtsalt varjama, et ma muid haigusi külge ei korjaks. Pean hakkama saama!
Siin ma nüüd siis olen...