KEEP ON DREAMING, DON'T STOP BREATHING- KEEP FIGHTING

Teate, üldiselt on selle blogimisega nii, et mõtlen ja mõtlen aga kokku ei suuda võtta ja miskit asjaliku siia kirja panna. Et kuidas mul läheb ja on, sest ma olen sellest teemast arutamisest tegelikult nii väsinud, väsinud sellele asjale rohkem tähelepanu andmast kui ta väärib. Umbes nagu mo 'haigus' olekski kõik mis mul on ja muud minus enam ei ole, et valin kohati kahjuks isegi ülbelt kellega räägin ja kelle kõnedele vastan. Aga seda ainult iseenda kaitsmismiseks. Pole lihtne koguaeg korrutada, et seis on sama aga loodame parimat jne.

Teine asi mis mind meeletult blogima kutsub on see, kui mul on ekstra paha ja trotsi täis tuju. Siis kui häid asju on raske näha ja tahaks kogu viha siia ühtemisi ära kallata. Näiteks kasvõi mõni öö, kui pea on nii paks ja võimatu on magama jääda, sest pidev tilgutamine nõuab umbes kahe tunni tagant vetsus käimist. Siis mõtlen kuidas ja oii kuidas ma siia kirjutan. Samas ma ei taha siia negatiivsust palju kirjutada, muidu jääb mulje, et kõik ongi sitasti ja ma häid asju üldse ei näe! Nii et kahe vahel olemine käib kogu aeg iseendaga ja siis ma siia ei jõuagi.

Aga, kuidas siis on? Alustame heast või halvast või läbisegi?

*** Jaanuari lõpus veetsin ligi kaks nädalat veidras palavikus. Hommikul oli kõrge, siis langes maha ja siis lõi jälle kõrgele. No vahepeal ikka niimodi, et ehmatasin päris ära kui kraadiklaas ühel hetkel 39,8 näitas. Muidugi kergekäeliselt anti tablette süüa, et palavik alla saada. Lõpuks otsustasin alla 38,5 puhul mitte võtta, sest pidevalt hommikul kell kuus tablett sisse võtta ja kaks tundi hiljem ligemärja särgiga ärgata ajas üsna marru. Ei ole hea olla higisena ja puhaste särkide varu ei ole siin nii suur ka. 

*** Kuna olen loomulikult kõikidele võimalikudele haigustele miljon triljon korda vastuvõtlikum kui Sina, kallis lugeja, siis vahepeal otsustas mu keha veel midagi külge korjata. Seene või bakteri moodi asi kopsus, mis oli õnneks alguses ja praeguseks peaksin vist sellest vaba olema.

*** Veel suutsin endale osakonnast ülesse korjata paragripi. Mis mul õnneks küll ei avaldunud aga veres oli ta vist olemas. Haiguse peiteaeg ( ehk aeg, mil viirus on juba organismis, kuid haigusilminguid veel ei põhjusta) sõltub paragripi viiruse tüübist, olles 2 - 5 päeva. 
Paragripi viirus põhjustab enamasti palavikku, nohu,ninakinnisust ning köha.

*** Ahaa, vahepeal suutsin pesemas käies kokku ka kokkuda. Õnneks see läks õnnelikult, sinikaid ei tekkind ja kuskile eriti ära ei löönud. Lihtsalt jalg vajus korraks alt ära ja silme eest läks mustaks. Mine veel pärast verekülvide andmist pesema.

*** Veebruar algas ja palavik oli kadunud! Maks alanes ilusti ja kõik tundus kuidagi nii lepase reega minevat, et ma saaksin oma ravi alustada. Aa, rääkides ravist, siis põhimõtteliselt olen oma diagnoosi teada saanud. Niivõrd kui seda diagnoosida saab. Kui ravi mõjub siis peab diagnoos ka paika. Sain nii õnneliku lotopileti endale, et keskmiselt ainult 2 inimesel 1 000 000 leidub see aastas, nii et otsin mööda eestit saatusekaaslast või saatusekaaslasi kellega lotovõidu rõõme ja muresi jagada. Ma ei taha hakata siin arstliku juttu jagama, kellel huvi googeldab ise. Võin isegi lingi anda http://www.kliinikum.ee/attachments/article/104/Aplastiline_aneemia_HO.pdf

*** Mul ei ole käsi ja veene juba mõnda aega torgitud. Paigaldati tsentraalveeni kateeter mis nimelt ja pildlt ja väljanägemiselt näeb kindlasti palju jubedam välja. Aga see on palju palju palju mugavam!!!!! Kõik vedelikud, ravimid ja verevõtmised käivad nüüd läbi selle ja keegi enam nõelaga käte kallale ei tule. Ausalt ma vist tunneksin tiba hirmu kui keegi nõelaga taas käte kallale tuleks. 

*** Alustasin raviga 9.veebruar. See eeldas seda, et esialgu järgmised viis päeva pean olema pideva jälgimise all. Kuna tilgutataval ATG ravimil on kõrvaltoimete nimekiri päris pikk. Tänu jumalale, kaitseinglitele ja kõikidele kes mul seljataga veel on talusin ravi päris hästi. Palaviku korjasin ainult esimeseks õhtuk ja lihas/liigese valu sammuti.

*** Küll hakkas aga kardiointensiivi õhkond kiirelt närvidele, emotsioonidele ja tunnetele. Mõlemalt poolt masina külge aheldatud. Ühel pool südamemonitor ja teisel pool tilgutid. Heal juhul kolm erinevat, või kindlasti ka rohkem. Mida rohkem seda uhkem ikka ju? Pidem piiksumine. Küll oli südamerütm masina jaoks liiga kiire ja siis jälle liiga aeglane. Lemmik vestlused selle aparaadiga ''lase olla ja jäta rahule''
Liikumisraadius voodist heal juhul 1m. Täpselt potitoolini. Üldiselt kõik mis tundsin, et tegi mind nooreks inimeseks võeti mult ära. Küll ainult viieks päevaks aga enamat polnud ka tarvis. Küll küsiti ja uuriti kas ma üldse tohin seista, eelistasin seda teha linade vahetamise ajal mis toimus, oeh kaks korda päevas. Söömise ajal toodi isegi pudipõll, kuigi tegin esimesel korral selgeks, et seda mul küll vaja pole, et pole vaja raisata. Viimasel päeval korrutasin õele/hooldajale samat juttu. Ei tea kas ta ei saanud aru aga ikka ta harutas seda lahti ja üritas mulle sülle panna seda. Küll tahtsid voodit tõsta ja seljatuge liigutada üles alla, et oleks parem süüa jne. Saan aru, heatahtlikus oli siiski mängus ja saadan õhuvabandused teele, kes mu paha tuju enda kaela said ja ülbe suhtumise. Aga tol hetkel oli viimane piisk karikasse. Laupäeva hommikul sain oma osakonda tagasi. Hea sõbrapäeva kink! Küll päev oli raske, tunded segased ja keerulised. Ühelt poolt nii hea meel, et see üks asi läbi on teiselt poolt nii suur igatsus tuttavate nägude järgi ja normaalse söögi! AH SÖÖGI! Ma olen eridieedil nüüd. Toored asjad on hetkel kandikupealt ära võetud. Natuke kurb isegi, alles just harjusin meeletult puuvilja ja juurvilja sisse ajama endale. Eks peab selle söögiga vaatama, mida veel tohiks ja ei tohiks. 

*** Sain sõbrapäevaks kõige imelisema kingi. Kindlasti saite te roose ja shokolaadi ja mõmmisi ja muid klassikalisi asju. Mu Saaremaa tugitiim ajas tunni ajaga korda, et keegi minule võhivõõras tooks mulle siia süüa. Võileiva materjali!!! Millest ma olin intensiivis nii kaua unistanud! Tahtsin tol päeval veel minna alla, et võtta veel midagi millel toidu maitset oleks aga oh seda õnne tol päeval. Arvasin, et kiosk ja kohvik suletakse seitsmest, küll nädalavahetusel hoopis aga viiest. Siis istusin fuajees ja nutsin jälle nagu lollakas. Aga selleks, et südamel oleks kergem ja lihtsam oleks hingata, tulebki osata nutta.

*** Kuna olen terve nädala tilgutite otsas kinni olnud, siis sain täna korraks lahti kõikidest tilkadest. Vabadust oli 45 minutit! Ja see oli imeline, liikuda külmkapi juurde ilma, et peaks metallist head sõpra kaasas vedama! Nii pisike asi, aga uskumatult hea tunne oli, et tahtsin isegi koridoris kepselda. Polegi ammu lapse moodi kepslenud...

*** Mis ma nüüd teen, kui ravikuur on läbi? Söön tablette, saan hormooni jälle. Niiet juhuu taaskord hästi söönud lapse põsed! Istun ootan palvetan ja palun, et see ravi mõjuks. Muidugi on see ka suurin hirm ja kirjutan selle siia, et välja see halb asi endast saada. Suurim hirm, et ravi ei mõju ja ees ootab veel pikem ja raskem teekond. Aga ma ei tohi sellele mõelda, samas ei tohi ka liiga palju loota, siis on pettumus veel suurem kui selline hoop tabab. Eks ma siis üritan mitte midagi mõelda ja karta. Millal ravi mõjub? See võib aega võtta isegi kuni kolm kuud veel. Ülekannete vajaduse ülekanne peaks muutuma pikemaks, see oleks positiivne märk, et midagi mõjub! 

Loodan, et see postitus ei tundu nii must ja masendav ja sain natukene ka positiivsemas võtmes kirjutatud. Küll ehk segaselt aga midagigi? Midagi kuni selle järgmise korrani, mil must masendus jalust haarab, nutan meeletult ja blokeerin end kõigist ja kõigest senikaua kuni leian kusklt olematust kohast mingisuguse lootusekiire, millest kümne küünega kinni haaran ja üritan sellega end järgmisse päeva vedada. Kui veab saab isegi paar päeva või enam.