MIS ON TOIMUNUD?

Viimaselajal on aeg niiiiivõrd kiiresti läinud, et jube. Teate? Kaks nädalat tagasi olin ma alles 38,6 palavikuga voodis ja näidud natukene kõikusid allapoole ja olin totaalselt valmis alla andma. Tegin vahepeal viiepäevalise voodistreigi. Sööki ei tahtnud näha, elasin vedeliku peal siis sain aga palavikust lahti ja näidud hakkasid järsku nii kiiresti tõusma, et peagi sain režiimist lahti (ei pea ise maski kandma ja minu ümbruses ei pidand palatis maski kandma. Peale palaviku uudist umbes viis päeva hiljem, minu 102ndal haiglas viibimise päeval sain ma esmakordselt sel aastal õue. Ja peale selle veel läks kuus päeva mõõda ja ma sain KOJU! Nii palju on lihtsalt juhtunud, et ma tunnen kuidas ma säran ja õhetan ja naeratan ja suudan taas keksleval sammul hüpata ja liikuda.

Siiralt olen tänulik haigla kollektiivile, kes minu voodistreigi suutsid katkestada ja mind taas jalule ajada. Ja ka tuju turgutada. Eriti meeldejääv ja armas ja südantsoojendav oli see, kui üks õdedest uuris mo analüüse ja ta oli nendest nii vaimustuses et printis mulle terve analüüside ajaloo välja (alates jaanuarist kuni aprillini) et ma ise ka muutusi oma silmaga näeks ja paremini kursis oleks ja kui väike langus on, et pead norgu ei laseks, sest vahepeal ta kõikuski. Korra üles korra alla jne. Oma joonistamisega olen suutnud endale natukene taskuraha teenida, mille panin endale kõrvale kapi ostmise jaoks. Ja ma olen nii elevil, sest kodus sain ka selle ära ostetud ja kingitus saabub juuni alguses või lõpus. Ilmselt näitan teile siis oma tuba ka uuesti, sest aja jooksul on palju muutunud.

Tänulik olen ka inimestele, kes on mulle kaasa elanud. Ja eriti nendele kes mulle häid ja ilusaid ja toetavaid kirju/sõnumeid saatnud. See tähendab palju ja on omal aja palju jõudu andnud. Tahtsin ise endale silme ette kõik koguda ja teile ka näidata. Inimeste privaatsuste huvides igaks juhuks, et jamasi vältida, tegin nimed uduseks. Aga kes tahab ülimalt dektektiivi mängida võib profiili piltide kaudu otsima hakata. Kes end ära tunneb, sellele suur kalli ja sügav kummardus, pikk pai ja kniks!

Aaaa... koju läksin nii, et ei õelnud eriti kellegile. Ei tahtnud, seda suure kella külge panna ja olin niiõelda just in case ettevaatlik. Hellaks tehtud ja ei tahtnud hõistada. Peale selle avanes mul suurepärane võimalus oma parimat sõbrannat üllatada. Mõtlesime perega koos ühe valge hädavale välja. Et oleks vaja lapsi hoida ja Hanna oli muidugi käpp kohe tulema. Tal ei olnud õrna aimugi, et ma olin päev ennem koju tulnud ja nii ma hiilisingi talle vaikselt ligi ja panin käed silmeette. Muidugi tundis ta üsna pea ära, sest minu käed olla kuidagi omamoodi pehmed vms. :D

Hetkel kirjutan seda postitust taas haiglast. Ei, midagi ei ole hullu. Sain just alles analüüsid kätte ja näidud on jällegi kenasti tõusnud. Olen siin selleks et saada trombotsüüdide ülekanne, sest trombotsüüdid tulevad nö kõige hiljem järgi. Immuunsüsteem on kenasti tõusnud ja just in case saan taaskord ka vereülekande ja siis sean sammud uuesti kodupoole ja nii ma vaikselt pendeldan kuni vahed pikemaks jäävad ja ükskord see vajadus kaob. Kui kõik sujub kenasti nagu hetkel, siis reedel juba Saarema poole tagasi.

Nii vahva oli ka see, kui hommikul osakonda sisenesin kohe hakkasid õed siin naeratama ja tulid küsima mis ma kodus vahepeal tegin jne. Ütlesid veel, et ma olen nii roosa ja särav ja kohe näha, et hästi läinud! Ise tunnen ka nii.

Ja nagu lubasin, koju jõudes LÕIKASIN JUUKSED MAHA!