Nii kergelt läheb kõik vana meelest ja kipume ennast ikka ja jälle soiku jätmast. Taaskord teistega võrdlema ja ennast mitte hindama. Aga kui ma vaatan pilte, mis sel aastal tehtud ja läbi elatud on, siis pean ikka ja jälle iseenale tõdema, et võta rahulikult. Kõik on ju suurepärane. Eriti kui noh, see aasta on siin ju praktiliselt kohe kohe lõppemas, siis õhtul voodisse minnes avastan ma ikka ennast muigamast, et ''pekki küll Hedi, imeline aasta on olnud''.
Olen omandanud mõtlemisviisi, et mul läheb hästi. Lihtsalt läheb. End of story. Aga järgmine hetk paanikaks, saabub siis, kui hakata mõtlema kaugemale. Mis edasi saab? Mida ma oma eluga teen? Peaks nagu ülikooli lõpetama või aga kas valin siis lihtsalt mingi mõtetu eriala? Lihtsalt, et paber kätte saada ja siis seda järgmisele tööandjale nina alla suruda, väites, et ma olen kuidagi parem kui 3 aastat tagasi. Me kõik teame ju, et paber ei garanteeri töölesaamist. Mõni inimene ei lähe ülikooli ja kas sa kujutad nüüd ette, mõni neist on täitsa edukas! Teine on jällegi rahul lihttööga. Kõik meist ei ole loodud kontorisse, mõni armastab töötada oma kätega ja päevalõpus nautida töövilju. Kolmas käib ülikoolis ja siis läheb ikka kärulükkajaks. Mõni meist lausa sünnib kärulükkajaks. Peaasi, et hingega.
"Aga kui sa ülikooli ei lähe, siis hakkad ju lihttööliseks."
Pedagoogika ja noorsootöö vestlus ja esse kirjutamine oli käkitegu. Üldiselt kui ma tahan kellegile meeldida siis ma võin sellist mesijuttu kokku rääkida. Mõlemasse sain igaljuhul sisse.
Õenduse vestlus oli ka üsna hea, särasin seal oma meditsiinilise tarkusega mis mu oma läbielamine mulle andnud on. Samamoodi, rääkisin mesijuttu ja meeldisin neile. Sain sisse.
Ämmaemanuduse katse/vestlus läks mul ka endaarust hästi. Grupivestluses haarasin ohjad, sest tundus, et siin on see nüüd vajalik. Muidu nad mind ei märka. Tulemusi teade saades oli siis nõrdimus see, et olin nimekirjas esimene kes välja jäi. Ausalt õeldes olin ma veidike pettunud. Mismõttes ei saanud sisse?? Igalepoole mujale sain! Ja nüüd olin esimene kes välja jäi. Muidugi pidin seda kõigile korrutama, jäi kuidagi hinge kripeldama.
Kõikide uste seast mis mulle avanesid valisin pedagoogika. Ehk siin mängib rolli perekonnamõjutus. Ei teagi. Ma ei saa õelda, et ma kahetsen. Oh ei. Mu kursusekaaslased on imelahedad ja ma tunnen kuidas ma olen õigete inimestega kokku sattunud. Juba esimestega sain tuttavaks tutvustavates tundides. Istusid mul seljataga, kuulasin neid pealt arutamas millegi üle, millele nad vastust ei teadnud. Mina teadsin, ütlesin siis neile. Klassis väljudes kõndisid nad mu taga. Mõtlesin endamisi et ''võta end kokku ja leia sõpru''. Keerasin siis ümber ja mainisin naeratades ''saame siis tuttavaks ka, ma olen Hedi. Tutvusin mõlemaga ja siis üks lausus, et ma tean küll sind''. Esimese hooga mõtlesin, et okei. Kas ta nüüd teab mind läbi blogi ja mul on jälle mingi silt küljes või on ta on must midagi lamedat kuulnud. Õnneks ei seda, ega teist. Meil lihtsalt saaremaal ühised tuttavad. Ühesõnaga läksin siis nendega kohvile ja nii see kuidagi omasoodu edasi läks.
Kui olin kaks nädalat koolis käinud sain endale telefonikõne Tallinna Tervishoiu kõrgkoolilt, kes pakkusid mulle ämmaemanda õppekohta, keegi eespoolt oli loobunud õppetöö ajal ja nüüd pakuti kohta mulle. Olin ju nimekirjas esimene kes välja jäi. Tunnike anti otsustamiseks. Süda tagus meeletult ja ei teadnud mida teha. Ometi nagu kripeldas, et ma ei saanud ju sisse. Ja nüüd siis järsku sain. Äkki see on märk, et ma ikkagi pean. Sõprade ja perega aru pidades, otsustasin koha vastu võtta. Esmaspäeval ootas mind uus päev uues koolis. Muidugi jäin hiljaks esimesse tundi ja olin taaskord üksinda uues koolis uute inimestega. Mõtlesin endamisi, et oeh. Jälle otsast peale. Päev venis ja venis. Oli kohati nii lahe aga ka nii hirmus. Tohutult hirmus. Tundsin kuidas peakohal olid mul juba kõik tööd mis pidin järgi vastama mis teised olid 2 nädala jooksul juba sooritanud. Kolmapäevaks oli vaja ladina ja eesti keeles vaagnaluu kumerused ja lihased peast teada. Neid oli üle saja kokku. Tundsin veidi kuidas mul süda pahaks läks. Naljakas on alati olnud see, et kui mul on hästi palju kohustusi korraga peal mis eeldavad millegi tegemist mis mulle ei meeldi, siis mul tuleb oksemaik kurku. Tunnen kuidas nagu lämbun. Kui palju ma lihtsalt tuupima pean. Ühesõnaga oli mul koolipäeva lõpuks kabuhirm ja tulin sealt nuttes ära. Pekki mida ma nüüd korraldasin. Oli see õige otsus ka? Ma õpin end segaseks! Ma pean tööl veel käima. Kõik elu oli juba teise kooli järgi korraldatud. Nutsin siis telefonis õele ja koos tegime otsuse, et tagasi ma sinna ei lähe ja loobun ikkagi kohast.
Üldiselt ma nõustun sellega. Aga ma tunnen ennast niipalju, et ma tean millal on mõtet edasi pingutada ja millal lihtsalt iseenda vastu aus olla. Ma ei ole kunagi tuupija olnud. Olen ausalt heasmõttes laisk. Ei koorma end ilmaasjata ja leian kergema lahenduse, sest alati on see võimalik. See ei tähenda, et ma asju siiski põhjalikult ja armastusega ei tee. Ju siis ei olnud kutsumust ja piisavalt tahtmist, et edasi üritada. Amet ise on ju superlahe ja kihvt. Tee selleni aga mitte mulle. Ma tahan tõesti tulevikus inimestega tegeleda ja neid paremini tundma panna ja nendega tähtsaid hetki jagada aga selleks on siiski ka muu võimalus. Midagi mulle sobilikumat. Saatsin siis kooli viisaka meili, et loobun siiki kohast ja küsisin kuidas ma kapivõtme saan tagastada. Sinna ma jalga rohkem tõstnud ei ole. Ei taha nagu minna. Peaks selle kapivõtma ka sinna tagasi viima...
Ühesõnaga sain selle oma listist maha tömmata! Tehtud, proovitud. Tagantjärgi muideks oli see mega tark otsus. Ämmakatel hakkas üsna pea praktikum ja selle tarveks pidi olema tehtud mitmed vaktsiinid, muidu praktikumile ei pääse. Mul aga siirdamise tõttu ühtegi vaktsiini enam ei ole ja liiga vara neid taas uuesti teha. Ei teagi mis siis oleks saanud. Ju saatuse käsi siin jälle mängus.
Käin nüüd siin neljandat kuud ülikoolis. Tallinna Ülikoolis. Pedagoogikat ikka õpin. Olen ma rahul? Ma ei teagi. Otseselt mul ei ole selle vastu midagi, et ma seal olen ja seda õpin aga ma ei näe ennast millegipärast ikka õpetaja ametis. Pole seda kujutluspilti. Ja asi mida ma endajaoks selgeks teinud, kui ma midagi ette ei kujuta, siis seda ei tule ja ei toimu. Ei kõida nagu see toolil istumine ja slaidide vaatamine. Tahaks midagi oma käega teha. Ikka ja jälle leian ma end mõtlemast, et tahaks midagi muud teha. Midagi mis silmad särama paneb ja pikkisilmi järgmist päeva ootama. Mõtteks on mul grimmikool. See jällegi on tasuline ja kui sinna otsustan minna siis, niisama sealt naljalt ära ei tule kui oma raha juba alla paned. Samas ma ikka tunnen kuidas see nii tõmbab ja ahvatleb. Proovin ma seda eirata või mitte, olen vist ikka loomeinimene ja ilma selleta oleks nagu midagi puudu. Olgu mis on aga selle õppeaasta teen ma TLÜ's lõpuni. Eks siis näis mis elu edasi toob!
''Aga kui sa ülikoolist ära tuled, siis sul on ju aasta raisku läinud.''
Aasta raisku läinud??? Mismõttes? Ei ole! See oleks sama hea õelda, et see aasta mil ma gümnaasiumi lõpuklassis olin ja lõpetama pidin on raisku läinud, sest ma ei tegelenud oma hariduse vaid ellujäämisega ja iseenda tundmaõppimisega. Minu kindel mõte mida kõigutada ei saa on see, et ei ole raiskuläinud aastaid. On aastad mis õpetavad rohkem ja aastad mis õpetavad vähem. See aasta on aga mind niipalju õpetanud, seega ei ole ta kohekindlasti raisku läinud. Sõida seenele oma jutuga, kes nii arvad.
Isegi kui ma tuleksin peale seda esimest õppeaastat ülikoolist ära, siis ilmselgelt ei ole mul see raisku läinud. Ma olen ju kaks ametit oma nimekirjast maha kriipsutanud. Pedagoog ja ämmaemand. Ja seda ühe aasta jooksul. Teine asi on see, et ma võin ju plaane teha, aga me kõik teame, et elu teeb omad korrektuurid ise. Võtan rahulikult. Võta sina ka. Mis tuleb tuleb nii-kui-nii. Ühtpidi või teistpidi.
No comments:
Post a Comment