07 January 2015

Siin ma olen!

Jah, möödas on peaaegu aasta, AASTA. Elu on muutunud drastiliselt. Isegi liiga. Liiga kiirelt ja liiga palju ja liiga palju korraga kõike antud kanda, aga kellegile ei anta vist ju rohkem kui ta ei jaksa?!
Mõtlesin pikalt, kas üldse tulla ja kirjutada midagi või jätkata nii nagu siiamaani- vaikselt ja tasakesi. Küll aga tunnen, et jaks hakkab otsa saama ning tahaks seda kõike enda seest välja saada. Nüüd ma siin siis olen. Tagasi blogimise juures, üritades end väljendada ja enda olukorda kergemaks teha, sest kaua sa ikka seda enda sisse kogud? 

Viimase 'krempli' algusest sai täna täpselt kuu. Möödas on 62 päeva, millest 42 olen olnud haiglas.

6. novembril külastasin perearsti. Tõstsin sinna üldse jala seepärast, et mind vaevasid imelikud kõhuvalud paremal pool roiete all ning väsimus ja tuim tunne oli olnud juba pea nädal aega. Päev ennem hakkasin saama klassikaaslastelt ka märkusi, et mu silmad olevat veidi kollakat tooni. Käisin, kurtsin mure ära. Viisin uriiniproovi ja võeti verd. Järgmisel hommikul sain vastused. Minu maksanäitaja ning billirubiin on kõvasti üle normide ja edasi suunati mind haigla ravile. Olin siiamaani suhtnud üsna rahulikult, kuid rahulikkus muutus hetkega üsna suureks paanikaks ja hirmuks. Esimese arstiga ei olnud mul väga meeldivad kokkupuuted ka. Juttu pidi tema suust tangidega välja kiskuma, ja minusse, kui patsienti suhtus ta ka üsna... üleolevalt? Haiglas kahtlustati mind kohe kui C-hepatiidi kandjana ja seda järeldati sellest, et käisin hiljuti tätoveeringut kuskil 'urkas' üle tegemas ja korjasin nüüd endale eluaegse haiguse. Sellised olid mu arsti sõnad. Muidugi hakkasin ma ka ise kartma ja pabistama ja sellele lisaks endale AIDS'i ja HIV'i kohe juurde mõtlema. Paanika, segadus, kurbus, pisarad, viha. Oeh, seda kõike jagus nii palju.



Jätkus palju tilguteid, hulgaliselt tablette ja metsikult vereanalüüse. Kuressaare haiglas veetsin lõpuks kokku 11 päeva. Seisund läks aina hullemaks ja diagnoosi ei leitud. Enesetunne küll ei olnud enam nii metsikult loid ja väsind kui alguses, aga näitajad aina tõusid ja seda metsikus suunas. Sellistes, mida arstid ei ole vist kunagi näinud. Edasi suunati mind Tallinasse. Järgmiseks koduks sai Ida Tallinna Keskhaigla.
Billirubiin oli selleks ajaks ligikaudu 500 ja maksanäitaja 3000 kandis. Normaalsed on 22(billirubiin) ja 33(maks). Minu teadmiste järgi.  Enesetunne muidu ei olnud üldsegi kehv. Ma ei tea, kui kehv ta oleks pidanud olema, aga tundsin ennast täiesti okeilt. Lihtsalt ei tundunud võimalik, et see asi toimub minuga, mul on ju nii okei olla!?
 -Vot nii kollane olin vahepeal kui billirubiin ulatus 500 kanti. (pildil)

Algasid uuesti uurimised, küsimuste küsimised, nendele vastamine, vere võtmised, kanüülid ja protseduurid. Uus arst, uued näod, võõras koht, võõras linn!! Nutsin ennast igal õhtul magama, tundsin end nii abituna. Mõtlesin oma peas välja kõige hullemaid tsenaariume. Teadmatus lämmatas mind. Miks mina? Miks küll minuga see juhtub? Sulgesin silmad, lootes näha oma ema, kes mulle ütleb, et kõik saab korda. Mulle on jäänud vaid mälestus temast, hetked, mis ei unune kunagi. Minu südames elab ta igavesti…


           
Näitajad tasapisi küll hakkasid alanema, kuid diagnoosi mulle ei suudetud ikkagi leida. Vereproovid on võetud igasuguste viiruste ja haiguste kohta ja kõik on tulnud tagasi negatiivsena. C-hepatiidi analüüsi on tehtud muideks viis korda, ja see on siiani negatiivne. Vähemalt midagi iroonilist. 
Veetsin Ida-Tallinna Keskhaiglas sammuti kokku 11 päeva. Sel ajal tehti mulle:
- 2x ultraheli
-  röntgen
-  kompuutertomograafia 
-  gastroskoopia ehk nn mõõganeelamine
Uuringutega midagi ei leitud ja kõik oli normaalne.
Mis mul siis viga on???
28.novembril otsustati mind kodusele ravile jätta, milleks oli ja on siiamaani hormoontablettide sissesöömine. Billirubiin oli selleks ajaks 360 ning maksanäitaja kuskil 1600 kandis. Tagasi Tallinnase pidin minema 8. detsembril arsti juurde kontroll visiidile ja perearsti juures pidin minema vereproovi mõne aja pärast andma, et näha kuidas näidud alanevad ja millises tempos.

See rööm kui mind koju lubati!!!!

 
Kodus oli nii hea olla! Üritasin, end täielikult jõulukuule ümber seadistada! Ühel päeval käisin perearstil kontrolli mõttes analüüse andmas ja selgus reaalsus. Maksanäitaja oli taas tõusnud, üle 2000. Õed, kes on mulle KÕIGE suuremaks toeks olnud hakkasid kohe konsulteerima arstidega Tallinnas, et kas on vaja tagasi tulla jne. Olin kategooriliselt vastu, nutsin, röökisin ja keeldusin Tallinnasse tagasi minemast ja seda kõike jälle tegemast. Tagasi mõeldes imestan ise ka kui metsikult see mind jälle rivist välja lõi. End kõrvalt vaadata oleks päris jube olnud.


6.detsember-olin taas Ida-Tallinna Keskhaigla patsient. Sain ka uue arsti, kuna minu vana oli puhkusel. Ja olen oma arstiga siia maani rahul! Seletas kõike mulle arusaadavas keeles ja temaga on palju lihtsam väljaspool haiglat kontakti leida mingisuguste küsimuste korral. Mitte, et ma oleks ise talle helistanud. Seda tegi siiski mu õde aga vastused sai alati ja mõistlikus keeles ja mitte liiga ära hirmutades.Olin jälle vaiksem kui kunagi varem. Tüdimus, tülgastus haiglate vastu, arstide vastu. Ei lasknud kedagi endale ligi ja raske oli kontakti leida. Nutmine oli igapäevane tegevus.  Diagnoos siiani puudus. Algas järjekordne kanüülide ja tablettide ja uuringute trall. Seekord pisult metsikumalt kui eelmine kord. 
- ultraheli
- EHHO
- EKG
- kompuutertomograafia (rindkere+pea)
- luuüdi proovi andmine
- koloskoopia (sooleuuringud) ja kogu sellele eelnev ebameeldivus, Kolme liitrise purgi vedeliku ära joomine. Olin näinud siiamaani kuidas teised patsiendid seda teinud on ja siiralt õnnelik, et ma pole pidanud seda tegema, aga noh, siis tuli kätte minu kord. Kolme tunniga pidi purk tühi olema. Iga 15min tagant üks tassitäis. Selge pilt, miks mulle selle joomiseks kolm tundi anti, see oli kergelt õeldes jäle. Kergelt magus ja parajalt soolane, õudust, kui halvasti see maitses. Suur aitäh õele, kes oli mulle kogu selle kolme tunni jooksul seltsiks ja jooma motiveeris. Natuke tegin sohki ka ja kallasin kraanikausist alla. Sain oma vitsad samal õhtul kätte, sest kolm liitrit ei hakanud mõjuma nii kiirelt kui vaja. Seega tehti mulle veel klistiiri. Järjekordne tundmatu sõna ehmatas mind ära. Valdas paanika, pisarad ja nutt. Lõpuks hakkas soolepuhastus täies hoos tööle ja unetu öö oli garanteeritud. Suurim hirm oli see, et õeldakse, et kuna sooled ei ole veel puhtad ei saand me uuringut teha ja sa pead veel seda 'paska' jooma. Koloskoopia tehti mulle nö erandkorras narkoosi all. Juhhei, sain esimese narkoosi. Muidugi oli ka enne seda ärevus ja teadmatus ja paanika. Kõik uus on ju hirmutav. Mäletan kuidas nutma puhkesin kui nad mulle hapnikumaski panid ja valget vedeliku veeni süstisid, ja nii ma oma ärateenitud magusasse unne läksin.



Ükski teine uuring vastust ei andnud. Jõuvarud olid täiesti otsakorral. Olin lihtsalt kehana seal koha peal. Lükatud ühelt uuringult teisele. Jah, füüsiliselt võisin küll okei olla. Jalad ja käed liikusid, aga emotsonaalselt olin ma nii läbi! Kas tõesti pean ma oma esimestel täiskasvanukuudel selliste asjadega tegelema? Ümberringi olid ainult eakad, see tekitas veelgi suuremat masendust.  
Õnneks näitajad siiski alanesid ja alanevad siiani. Ja kuna läksin haiglasse paludes arstilt ainult üht, et ma jõuludeks koju saaksin, lasti mind 16.ndal koju. Ainuke asi mis tegematta jäi oli maksabiopsia, sellepärast kuna vere hüübivus oli kehvem kui muidu ja risk, et tekiks verejooks oli lihtsalt liiga suur.
Rõõm oli meeletu! Näitajad langesid! Ma ei olnud enam nii metsikult kollane. Jah olin näost tänu hormoonitablettidele veidike pontsakam kui muidu, aga ma sain koju. Ja põhimõtteliselt istusingi esimesele bussile mis Saaremaale sõitis ja olin elevil nagu väike laps. Koju!




Küll aga see aasta nii hästi ei lõppenud kui ma lootsin...(järgneb)






5 comments:

  1. I feel so sorry for you..no one deserves anything like that. You will overcome this. Stay strong <3

    ReplyDelete
  2. Oh jeesus! :( Loodan, et kõik saab korda!

    ReplyDelete
  3. Alles paar päeva tagasi avastasin kapist sinu poolt tehtud tagi, mille sult ostsin ja mõtted jooksid sinu peale. Olid kunagi mu lemmik blogija ja ühel hetkel lihtsalt kadusid. Nii positiivse ja toreda neiu blogi oli alati hea lugeda, kui ühel hetkel seda enam teha ei saanud, siis oli justkui miskit puudu minust. Aeg-ajalt olen sinu blogi lehele piilunud, et äkki-äkki on tulnud mõni postitus ja saan ennast jälle sinu positiivsusest ja mega coolidest outfitidest akud täis laadida. Aga seda ei tulnud :( . Nüüd sinu postitust lugedes on mõtted jälle sinul ja sellist kurba uudist poleks küll tahtnud lugeda. Aga siiski, pead hästi-hästi palju iseendasse uskuma ja tead mis, sa suudad täiesti terveks saada ning taaskord kvaliteetset elu edasi elada! Jõudu ja jaksu! Pea püsti! Kallid!!!

    ReplyDelete
  4. Appi, selline kommentaar pani praegu nii palju kahetsema, et ma blogimaastikult ära kadusin! Ma poleks elu sees arvanud, et minu tühipaljad read võivad kellegile positiivsust süstida ja kellegi akusi laen.
    Samas mingi hetk tundsin, et ei suuda kõige kirjutada ja kõike jagada. Nüüd püüan tagasi nö ellu sukelduda ja ehk blogiukse taasavamine aitab mul seda teha? Siiiiiiralt suuuured tänusõnad väga armsa ja motiveeriva tagasiside eest!!!!

    ReplyDelete
  5. Mina kandsin ka alles paar päeva tagasi Sinu tehtud tagi ja sain muide täiesti juhuslikult Zenja Fokinilt kiita selle eest, et mul on väga hea maitse! Tõesti on ilus tagi ja tahtsin Sulle sellest kirjutada, aga täitsa unustasin.
    Nüüd Su uus postitus tuletas selle mulle jälle meelde.

    Seega aitäh Sulle nii ilusa tagi eest ja ole edaspidi sama vapper edasi nagu Sa seni oled olnud! Tubli tüdruk! Pai! Ja pea vastu!

    ReplyDelete