ARMUN ISEENDASSE?

Ma ei tea kas see kõik on nüüd sellest tingitud, et olen taaskord üsna suurte koguste hormoonitablettide all (mis õnneks hakkab tasapisi väiksemaks koguseks muutuma) või ongi kõik see mis toimub päriselt. 

Kui keegi on Vahur Kersna viimast raamatut lugenud ning suudab silme, ette endale tuua selle koha, kuidas ta kirjeldas milline ta inimesena siis oli kui ta hormooni mõju all oli. Jah, ma olen üsna samasugune. Põskedest olen ümar nagu täiskuu ja mõtted liiguvad valguskiirusel. Alates näiteks sellest, et ühel hetkel mõtlen, et varsti hakkab kevad liigub mu mõte umbes nii:
varsti hakkab kevad -▻ peaks õue lilli istutama -▻ kuhu -▻ milliseid -▻ millised on üldse kevadlilled -▻ kas meil on äkki juba mõned püsitaimed olemas -▻ millised -▻ millised mitte püsitaimi peaks ostma -▻ palju need maksavad -▻ võiks uue lillekasti organiseerida -▻ kui sinna panna uus lillekast, siis on vaja terassil paar puiduliistu ära vahetada -▻ kui juba vahetatud siis tuleb terass üle värvida -▻ ennem seda tuleb vana värv maha saada jne...
Noh, äkki kujutate nüüd natukene ette kuidas mu mõtted siin liiguvad. Alustan tühjastähjast ja jõuan millegi täiest uue asjani välja millest kõik edasi veel hargneb. 

Aga samas ma tohutult naudin seda kuidas mu mu mõtted liiguvad. Need kõik on tegelikult ju head mõtted. Asjad mida ma tahaksin kõik väga teha ja asjad mille tegemist ma naudin. Just kui, avastan iseenast üha rohkem ja rohkem. Tehes iseendaga plaane mis ma kõik peale hakkan kui ma siit ükskord välja saan. Mul on niipalju aega tegeleda nende asjadega millega kunagi tegelesin. Ja ma olen nii ootusärevuses. Mitte, et ma end varem väärtustanud või hinnanud või armastanud ja hoidnud ei oleks. Aga praegu on kõik kuidagi teistmoodi! Palju lõbusam? Kui nii õelda saab.
Olen õnnelik selle üle, et saan ühe enam ja enam iseendaga Suureks Sõbraks. Otsekui armungi iseendasse ja ei jõua ära oodata millal endaga saan ''kohtinguid'' pidama hakata ja iseennast poputada. Selle all pean silmas, et lähen nt kunstipoodi ja ostan endale lõuendi ja siis veedan iseendaga kvaliteet aega ja maalin midagi. Või tõstan tuba ümber ja naudin ka seda. Üldse ei häiri, et üksi olen. Mul on endaga vist päris vahva! Või olen totaalselt hulluks minemas ja ei tunneta enam piiri.

Mu kujutan ette kui naljakas mul võib pärast neid vanu postitusi lugeda olla. Ja kõige naljakam on see, et ma ei tea kas mu jutt on praegu üldse Sulle kui normaalsele inimesele loogiline.