03 March 2015

MIS EI TAPA ÜRITAB UUESTI

Ma olen nii palju lugenud sellised jutukesi ja artikleid, kus keegi on mõttejõu abil end terveks ravinud. Küll on lootusetuses seisundis patsiendid oma kasvajad ja vähid ära kaotanud ja inimesed kes ei tohiks iial enam kõndida jalad alla saanud. Mõtlen ja mõtlen aga ei suuda välja mõelda... ma isegi ei tea mida ma tahan välja mõelda. 
Kas loota ja uskuda ja panna kõik žetoonid sellele, et mõttejõu abil ravin end terveks? Kuidas see üldse käib? Alustada igat päeva positiivsete emotsioonidega? Kaua nii jaksab? Kaua see umbes aega võtab? 
Aga samas olen palju kuulnud sellist juttu, et mõtetega paned blokeeringud peale ja ei pruugigi end ise terveks ravida. Või noh, loodad liiga palju... ja lootmisega on ju selline lugu, et mida rohkem ette kujutad seda suurem on pärast pettumus.


Ma ütleksin selle kohta, et igal inimesel on tegelikult ju oma saatus ja kui palju on kellelegi elupäevi antud, ei tea keegi. Võibolla mõnele on antud võimalus terveneda mõttejõu abil, kuid ega see ei tähenda seda, et sama võimalust antakse mõnele teisele, ükskõik kui suur oleks temal mõttejõud, tahe või mis iganes.

Minge haiglasse ja katsuge rääkida valudes vaevlejatele, et mõtle positiivselt, mõtle ennast terveks. Ma arvan, et see tunduks neile nagu piitsahoop näkku. 
Mõtelda, et ma olen terve. Mul ei ole seda vastikut haigust. Sellise mõtlemisega elamine tundub ka vale. Nagu eladki iseenda vales ja keeldud reaalsust uskumast.

Aga kuidas siis olla? Mõelda, et ma mõtlen end terveks - või minna lihtsalt voolga kaasa ja vaadata kuhu elu saatus sind välja viib. Lihtsalt lasta asjadest lahti ja mõtetest ka. Lasta juhtuda asjadel, mida vältida me ei saa. Sest kõik ei lähe ju alati nii nagu me tahame. Ja kui ei looda ja ei oota siis on vist ju kergem? Aksepteerida seda mis toimub ja lihtsalt... olla. Samas õeldakse jälle, et ainult surnud kalad lähevad vooluga kaasa. Vot seda tasakaalu on nii raske leida ja hoida. Ja seda ma siin päevast päeva teha üritan.

No comments:

Post a Comment