SULLE ON MIDAGI POSTKASTIS...

Mulle on nii tohutult meeldinud alati üllatusi inimestele teha ja enda hinge ja südame tagant kõik ära kinkida mis ma saan. Et lihtsalt näha kedagi naeratamas või kellegi elu natukenegi lihtsamaks teha. Uskuda alati headusesse ja anda inimestele rohkem uusi võimalusi kui vist peaks. Vist isegi naiivselt õeldes olen sinisilme. Mulle nii tohutult meeldib head teha ja inimesi särama panna ja ma ei ole kunagi oodanud mingisugust vastuteenet või kingitust tagasi. Usun sellesse, et teed head ja tuleb hea. Võib-olla mitte täna või homme aga kunagi ikka.
Samas olen ma olnud küllaltki ise selline ebakindel kui mulle üllatusi tehakse või midagi kinkida tahetakse. Mul ei ole ju midagi tegelikult vaja. Kõik on olemas. Siis tekib kuidagi selline tunne, et mis siis kui ma ei anna seda reaktsiooni mis Tema minult ootab. Äkki ta lootis hoopis midagi muud? Äkki ta tahab nüüd vastu midagi saada? Aastatega olen õppinud õnneks siiralt aitäh ütlema aga siiski on natuke raske vastu võtta mida mulle pakutakse. Kas ma olen seda väärt? Miks just mulle?

Täna ärkasin ülesse ja suundusin kööki hommikust sööma ja järsku õde podiseb võileib suus. Sa pead täna minema posti tooma, sul on midagi seal. Sellepeale hakkas mul häirekell tööle. Mulle? Mis asi seal mulle on? Ma ei ole midagi tellinud, ja pakkidel tuleb tavaliselt teadetis ainult. Kiri? Ah, kes see mulle kirjutama peaks? Ja nii ma lükkasingi seda postkasti juurde minekut pea kolm tundi edasi, sest ma ei suutnud välja mõelda mis seal on kuniks jäin üksi koju. Siis panin jope selga ja jalutasin postkasti poole ikka peas mõeldes, mis kuradi asi seal siis on? Tegelikult mulle meeldibki kinkide ja üllatustega omaette jääda. Ma saan avada ja uurida ilma, et kellegi pilk mind puuriks ja vaataks samal ajal. Seepärast on mul näiteks ka sünnipäeval ja jõuludel loll komme kingid kuskilt nurgas avada.
Aga see mis seal postkastis oli. Esialgu ma mõtlesin ja vaatasin kaardi toone huvitav kelle poolt tehtud? Õed ei paneks sellist kaarti selliste toonidega kokku. Siis vaatasin käekirja. Kelle poolt kirjutatud? Siis ma mõtlesin, et ju õde teab miskit kuna tema ju mainis? Ütleb, et see pole nende organiseeritud. Suunab edasi. Leian järgmise juhtlõnga. Lõpuks oskan kedagi natuke tänada ka. Või mis tänada... Õelda lihtsalt, et ma ei oska midagi õelda.
Ma lihtsalt nutsin ja nutsin. Rõõmust muidugi. Silmeeest jooksid läbi igasugused õnnelikud hetked kallite inimeste ja sõpradega. Ma olen lihtsalt nii, kuidas õelda? Õnnistatud? Heade ja hoolivate inimestega! Inimesed kes ikka alatihti mõtlevad mulle ja keda mu käekäik huvitab. Siiras rõõm selleüle, et ma poolteist aastat tagasi õeldud sõnu kuidagiviisi teoks ei teinud, et ''tahan emme juurde minna''.

Ma olen täpselt siin kus ma pean, ja muutunud selliseks, et emme oleks uhke. Kasvand ja arenenud ja leidnud ka vist suuna kuhu edasi minna. Enam ei ole peata kana tunne. Kõik on hea ja kõik on hästi. Just nii nagu peab Ma olen õiges kohas õigete inimeste keskel! Ma tean ainult osasi päkapikke kes selle kõigega seotud on, aga vist ongi parem ka kui ma kõiki ei tea. Kes end ära tunneb või on seotud siis tea Kallis, ma saadan sulle suure tugeva kallistuse pika pai ja soovin sulle kõike paremat! Sa oled hea inimene ja see headus tuleb ka Sinule varsti tagasi! Nagu mina sain ta praegu sellises suures koguses kätte! Aitäh Sulle!
Ühtlasi, kes veel ei tea. Ma olen kodus tagasi! :)