LOBAJUTTU

Kui ma haiglast koju sain märtsi lõpus siis peale seda kandsin ALATI mütsi peas kui kuskile minek oli. Muudmoodi ei tulnud kõne allagi, ja niimodi oli ka suuremas seltskonnas olles. Siis läks aeg mööda ja ühel päeval kui poes käisime hakkas peas nii palav. Päike oli väljas ja just olid esimesed soojad ilmad käes. Siis sai mul siiber ja ma otsustasin, et aitab küll sellest mütsist ning peale seda olen ma mütse pähe pannud ainult tõsiselt külma ilma puhul või pikemalt päikse käes viibides. Selpuhul siis nüüdseks heaks sõbraks saanud nokamüts. 

Aga heh, kuidas siis on ilma juusteta? Minul on hea. Ma tunnen end nii hästi. Peeglist vaadates olen nii harjunud ja mind enam üldse ei häiri nagu varem. Ma tean, et ma olen tegelikult ilus. Ning positiivne on ka see, et juuste puudumise puhul olen ma hoopis teist rõhku oma riietusele ja kvaliteetsele meigile pannud. Kuidagi nagu uus eksperimenteerimis maastik. Ja ma tunnen end ilusana ja hästi. Pesemas saab ka kiirelt käidud ja hommikul ärka kuidas tahad bad hair day'd ei eksisteeri (vähemalt hetkel - poisipeaga on seda muret vast rohkem)

Muidugi on mul nii palju vedanud, et mulle siiski kulmud ja ripsmed mingil määral alles jäid vast tänu iga õhtusele soovimisele enne magamaminekut ning esimese paari nädalaga taas kasvama hakkasid ja veelgi pikemalt ja tihedamalt kui ennem! Mul on nüüd nii pikad lehmaripsmed hihih!

Ma kardsin tohutult, et kui ma juuksed kaotan siis ma ei tunne end enam iseendada, ei julge kuskil käia ja inimesed vaatavad ja... see juuste kaotamine oligi vist kõige suuem asi mille üle ma vist nutsin. Sest noh ei tahtnud. Tegelikult on see aga kujunenud nii lahedaks, et ma tunnen ennast rohkem iseendana kui varem. Jaa okei, inimesed vahivad. Täiskasvanud vähem kui lapsed. Eks ikka, kiilakat tütarlast igapäev ei näe ju. Teinekord on isegi naljakas, sest lapsed ei oska oma reaktsooni peita ja siis on nii vahva kui nad suu ammuli vaatama jäävad! Nii mõnigi on koolipeal vist kerge šhoki saanud. Samas annab see võimaluse vanematele jälle seletada, et miks mõned tüdrukud kiilakad on.

Aga mis mulle enim meeldib. Mu enesekindlus! Ennem kui ma ise juustega veel olin kuid teadsin, et jään kiilakaks keemiaravi tõttu siis otsisin instagramist palju inspiratsiooni ja tüdrukuid kes on kiilakad olnud ja kuidas nad nüüd välja näevad ja kuidas neil ikka läheb. Ühesõnaga natukene võib-olla kedagi kellele alt üles  vaadata, kellelt šnitti võtta. Leidsin kaks lemmikut tänu kellele ma suuresti olen suutnud vist seda vibe'i edasi kanda. Tunda ennast hästi ja panna rõhku muudele asjadele ja mitte nii kinni oll. Muidugi need neiud on pika sammuga minust eespool. Ühel on nüüdseks ilus poisipea ja teisel mõnus siilikas. Hoian neil alati silma peal ja see aendas mindki enda kontot lahtiseks tegema. Ma pole kunagi hashtag'idest lugu pidanud vaid pigem neile veidike kehvasi ehk isegi peale vaadanud. Nüüd söön aga oma sõnu. Topin neid ka oma piltide alla aga siiski mõistlikus koguses. Tänu neile leidsin mina need tüdrukud ja tänu neile ma tunnen end hetkel nii. Ja ma tean, et ma olen tugevast puust ja enesekindlust täis ja tahan ka, et keegi mulle kes siis minust tagapool on saaks mulle alt ülesse vaadata. Leiaks minust ehk lohutust natuke ja ka lootust, et ka kiilaspeaga ja ilma juusteta on võimalik naiselik ja ilus välja näha! Ja tänu trellidele osad sellised tüdrukud on mind jälgima hakanud ja see teeb tunde heaks. Seda ma tahangi anda ära endast niipalju kui võimalik, sest see tekitab nii hea tunde! Kes tahab ka silma peal hoida kas või niisama siis vaata SIIA

Natukene tervisest ka. Igal esmaspäev käin Tartus kontrollvisiidil tänaseks on päev +92 ja arst on rahul ning hetkel ei nurise. Enesetunne on hea ja ise samuti ei nurise. Oeh, et teil kõigil läheks hästi!