AGA KUIDAS SUL LÄHEB?

Oeh, küll see eluke on ikka vahva asi. Miski mind ikka paneb ming uuesti blogile mõtlema ja sellele, et ma tean, et on tegelt üsna palju inimesi kes mõtlevad kuidas mul läheb. Kas siis tervise poolest või niisama oma elu elades. Sel hetkel tunnen ma ennast üsna süüdi, sest tegelikult ei ole ju aeg ajalt raske endast märku anda.
Nii kergelt läheb kõik vana meelest ja kipume ennast ikka ja jälle soiku jätmast. Taaskord teistega võrdlema ja ennast mitte hindama. Aga kui ma vaatan pilte, mis sel aastal tehtud ja läbi elatud on, siis pean ikka ja jälle iseenale tõdema, et võta rahulikult. Kõik on ju suurepärane. Eriti kui noh, see aasta on siin ju praktiliselt kohe kohe lõppemas, siis õhtul voodisse minnes avastan ma ikka ennast muigamast, et ''pekki küll Hedi, imeline aasta on olnud''.

Olen omandanud mõtlemisviisi, et mul läheb hästi. Lihtsalt läheb. End of story. Aga järgmine hetk paanikaks, saabub siis, kui hakata mõtlema kaugemale. Mis edasi saab? Mida ma oma eluga teen? Peaks nagu ülikooli lõpetama või aga kas valin siis lihtsalt mingi mõtetu eriala? Lihtsalt, et paber kätte saada ja siis seda järgmisele tööandjale nina alla suruda, väites, et ma olen kuidagi parem kui 3 aastat tagasi. Me kõik teame ju, et paber ei garanteeri töölesaamist. Mõni inimene ei lähe ülikooli ja kas sa kujutad nüüd ette, mõni neist on täitsa edukas! Teine on jällegi rahul lihttööga. Kõik meist ei ole loodud kontorisse, mõni armastab töötada oma kätega ja päevalõpus nautida töövilju. Kolmas käib ülikoolis ja siis läheb ikka kärulükkajaks. Mõni meist lausa sünnib kärulükkajaks. Peaasi, et hingega.

EKSAMITEST

Ahhh, mõni minu eksam läks üsna pekki. Mõne kohta arvasin, et läks totaalselt paremini ja mõne kohta, et palju kehvemini kui tegeliult. Mõne tulemuse peale valasin pisaraid ja mossitasin pool päeva ja siis mõistsin, et kurat need eksamitulemused on totaalselt ülehinnatud. See ei määra seda milline inimene ma olen. 

Kui ma kolme aasta peale oma keskmise hinde saan kokku üle 4,5 siis eksam ei näita mitte midagi. Küll kõik hästi edasi läheb ja kui soovitud erialale õppima ei saa siis lähen mujale või teen tulevikus uuesti. Õpilasena ma olengi pigem selline, et teen töid selle mälu peale mida tean ja oskan. Pluss enda õigustuseks pole mulle ükski eksamiainetest eriti istunud (väljaarvatud inglise keele suuline osa).

Aga, mis vahet sel on? Ma lõpetan lõpuks ometi gümnaasiumi. Peale nelja aastat! Juheiiii! Paremate hinnetega kui arvasin. Oeh ku veider... lõpuks lõpetan ka mina. Talaar ootab, kingad ja kleit on valmis. Sel aastal pole esireas minule mõeldud tühja tooli. Sel aastal sammun mina oma nime kuuldes gümaasiumitunnistuse järele.
Seega kutsun kõiki kes mulle kaasa on elanud selle pikal teekonnal mind isiklikult kallistama ja säramas nägema ja seda päeva jagama. Lille pole vaja (võib tuua ikka hihi) aga võite tulla ja minuga koos panna taas punkti ühele eluetapile.

Näeme 20.06 Saaremaa Spordihoones kell 14.00

Jagan teiega ka mõned pildid mis tegime minu kullakalli Hanna 19 sünnipäeval koos Sveaga pluss minu +100 päeva siirdamisjärgset tähtpäeva tähistades! Piltide autoriteks ei keegi muu kui mu kallis õde kelle töid ja tegemisi saate jälgida SIIT

LOBAJUTTU

Kui ma haiglast koju sain märtsi lõpus siis peale seda kandsin ALATI mütsi peas kui kuskile minek oli. Muudmoodi ei tulnud kõne allagi, ja niimodi oli ka suuremas seltskonnas olles. Siis läks aeg mööda ja ühel päeval kui poes käisime hakkas peas nii palav. Päike oli väljas ja just olid esimesed soojad ilmad käes. Siis sai mul siiber ja ma otsustasin, et aitab küll sellest mütsist ning peale seda olen ma mütse pähe pannud ainult tõsiselt külma ilma puhul või pikemalt päikse käes viibides. Selpuhul siis nüüdseks heaks sõbraks saanud nokamüts. 

Aga heh, kuidas siis on ilma juusteta? Minul on hea. Ma tunnen end nii hästi. Peeglist vaadates olen nii harjunud ja mind enam üldse ei häiri nagu varem. Ma tean, et ma olen tegelikult ilus. Ning positiivne on ka see, et juuste puudumise puhul olen ma hoopis teist rõhku oma riietusele ja kvaliteetsele meigile pannud. Kuidagi nagu uus eksperimenteerimis maastik. Ja ma tunnen end ilusana ja hästi. Pesemas saab ka kiirelt käidud ja hommikul ärka kuidas tahad bad hair day'd ei eksisteeri (vähemalt hetkel - poisipeaga on seda muret vast rohkem)

Muidugi on mul nii palju vedanud, et mulle siiski kulmud ja ripsmed mingil määral alles jäid vast tänu iga õhtusele soovimisele enne magamaminekut ning esimese paari nädalaga taas kasvama hakkasid ja veelgi pikemalt ja tihedamalt kui ennem! Mul on nüüd nii pikad lehmaripsmed hihih!