Olen siia täna valingud välja hulga oma lemmik pilte. Küll jaanipäevadest ja sünnipäevahommikutest ja emadepäevadest.
Täna 24. juulil on möödas nüüd täpselt üks aasta, kus minu imeilus ja särav 51 aastane Ema mult ära võeti. Aasta, mis on mööda lennanud nii kiirelt, aga ette visanud nii palju raskeid takistusi, kus oleks just Teda vaja olnud.
Mul on siiamaani meeles, kui löödud ja segane ma olin kui ma sellest üldse kuulsin. See päev on mul nii selgelt meeles. Isegi liiga. Ja ausalt, ma ei tahaks seda mäletada, sest see 'stseen' käib mul alatihit peas ringi. Hetkel mõeldes on see kuidagi nii naeruväärne kuidas ma käitusin. Aga mida sa ikka inimeselt oodata oskad, kui ta on äsja oma maailma kaotanud.
Ja emadepäevad. Kusjuures, emadepäeva me tähistasime isegi vist suuremana kui sünnipäeva. Ja kui tühine ja veider see sel aastal kõik oli.
Tegelikult ma arvan, et kogu see haiguse värk ja haiglas olemised olidki mul sellepärast kukil, et ma aja maha võtaks ja selle asjaga tegeleks. Sest siiamaani ei ole ju tegelikult leitud põhjust, kuidas ja mille pärast see kõik juhtus ja mulle kaela sadas. Aga näete, mina tean põhjust. Eks mul oligi vaja vist see pubekaiga lõpetada ja suureks inimeseks kasvada. Ja siiamaani on mul inimestel nii hea kuulda, kuidas ma avatumaks ja targemaks ja paremusepoole ikka muutunud olen! Aitäh heade sõnade eest. Ise tunnen ka nii, aga teiste suust on alate neid asju palju palju parem kuulda! Tähendab palju-umbes midagi säärast nagu Ema kiidusõnad.
Ma ei ole iial oma ema häbenenud. Isegi 17 aastasena võisin linnas taaga käest hoides ringi käia. Ja kuidas ma südames olen ikkagi nii tänulik, et ta viitsis ja tahtis ja käskis mul pidudelt ikkagi ööseks koju tulla. Et ta tuleb mulle ise järgi, ükskõik millisesse Saaremaa otsa ja kas või keset ööd. Aga peaasi et magan kodus! Tol hetkel, ei valeta. Natuke kirusin aga oi kui hea on ikka järgmine päev omas voodis ärgata.
Mõnikord juhtus isegi, et olin tema klassi laste ja õpilaste peale pahane ja solvunud ja kade. Et tihti tehti hoopis nendega koos midagi ja mind oli hilisõhtul üksi koju jäetud. Aga pole miskit parata, kui minu Ema on pea et vähemalt veerand koolirahvale emafiguuriks olnud või siis kõige lemmikumaks õpetajaks! Vaadake ja imestage kui hea ta oli! Aga siiski teadke, minul oli õnn ta pisitütar olla. Ja teised võisid mõnikord ikka kadedad ka vist olla.
Ja need pilgud!!! Issand. Mul ei jätku sõnu kui palju emotsoone võib välja lugeda. Ja ta on niii kaunis, et... et kord küsis üks klassikaaslane mul emalt tunniajal, et kas ta oli kunagi modell. AUSALT!!
Mulle kunagi õeldi, et mu ema oli minu peegel. Et kui teda praegu enam siis pole, siis ma kaotasin oma peegelpildi. Tõsi vist see ole. Ta oligi mul nii suur eeskuju kelle sõnad mulle väga korda läksid ja kellele ma alt ülesse vaatasin. Kelle heakskiitu ma alati ootasin, ennem kui midagi otsustasin. Eks ma üritan kuidagi edasi elada ja omi asju teha, siis sees on ikkagi kuidagi tühi tunne, ja seda tühjust ei täida vast mitte miski siin maailmas. Purunesin sisemiselt tol päeval tuhandeks killuks, ja umbes sada olen saanud kokku korjata. Ülejäänud üheksasada jäävad vast tulevikku. Vot täpsetl niimodi ma ennast tunnen. Kild kild haaval üritan end kokku koguda.
Aga olgu, pühime naerdes pisarad, nagu ülevalpool pildil. Homme on küll esimene päev, mil ma alustan oma teist aastat ilma Emata. Aga ei iial ei iial, ei lõpeta ma ootamast, et ta kohe varsti tuleb ja siis räägin kõik mis toimunud on. Või iial ei lakka ma teda rahvamassist otsimas. Ei iial ei lakka teda armastamast ja austamast. Ja jään oma elupäevade lõpuni meeles paitama ja röömustama nende mälestuste üle, mis me koos teha jõudsime!
MUL OLI JA ON IMELINE EMA JA IIDOL NING MUL ON SUUR AU OLLA SELLISE NAISE PESAMUNA!
Tahaksin Sult tegelikult paluda, et kui sul oma Ema alles on. Kui ta Sinuga samas majas on, siis mine tee talle kalli ja ütle, et ta on sulle kallis. Või mine homme talle külla või kohvikusse.Või saada talle sõnum. Tee midagi, mis väljendaks kui palju sa tast hoolid. Isegi siis kui võib-olla ei saa väga hästi läbi. See tähendab talle palju. Ja ausalt õeldes, ole sa vööras või mitte. See tähendab mulle ka palju! Eriti täna...mil ma annaks kõik, et teda uuesti näha ja kätevahel olla.
Armas Hedi!
ReplyDeleteTundsin Sinu ema tööalaselt (meid sidusid e-õppe teemad), ta oli fantastiline naine. Kuidas ta jõudis kõigega tegeleda? Polnud projekte, kus Sirje ei oleks osalenud. Ta oli väga töökas ja toimekas.
Aasta tagasi oli see täielik šokk, kui lugesin et Sirjet enam ei ole. Ei tahtnud seda uskuda, sest see polnud lihtsalt võimalik, aga kahjuks siiski oli.
Lugedes sinu blogi, tõusid ihukarvad püsti, et kui palju antakse ühele inimesele kanda. See, mis sa pärast ema kaotust lisaks oled pidanud läbi elama, on uskumatu. Oled väga tubli ja vapper olnud ja peadki olema, sest ema poleks lubanud sul alla anda. Ema rääkis alati oma tütardest uhkusega.
Olge ikka sama tublid, vaprad ja tugevad nagu oli seda teie ema. Sulle soovin jõudu ja palju ning tugevat tervist!
Su ema oskas elada nii, et väga paljud mäletavad teda ja peavad temast lugu. Samuti on ta paljudele olnud eeskujuks oma töökuse ja tublidusega.
Tihti võibki suurema emotsionaalse trauma järel inimest tabada mingisigune haigus, millel otsest põhjendust ei olegi. Või no.. tegelikult on. Emotsioonid ja füüsiline tervis on väga tihedalt seotud. Kogu keha on ju tervik.
ReplyDeleteMeeletult armsalt ja siiralt kirjutatud postitus! Ei suudaks elusees ette kujutada, mida Sa läbi elanud oled või mida tunned. Olen küll täiesti võõras, kuid siiski saadan Sulle väga palju jaksu ja armastust!
Paid!
Väga ilus jutt.
ReplyDeleteImelik oli lugeda...nagu oleksin ise selle kirjutanud(tunne täpselt sama :( )...kaotasin enda ema pool aastat tagasi..see oli ka nagu välk selgest taevast..